M. Maeterlinck

M. Maeterlinck. Tarkus ja saatus.


Näha ilma armastuseta tähendab vaadata pimedusse.


Kui pöörate silmad pahe poole, on pahe kõikjal võidukas; kui aga olete harjutanud oma pilku peatama lihtsusel, siirusel ja tõel, siis näete iga asja põhjas vaid selle võimsat ja vaikset võitu, mida te armastate.


Sündmus on iseenesest vaid puhas vesi, mida saatus meile kallab, ja tal endal pole harilikult ei maitset, värvi ega lõhna. Ta muutub kauniks või kurvaks, magusaks või mõruks, surmavaks või elustavaks teda vastuvõtva hinge väärtuse kohaselt.


Inimeste enamikul tumestab või valgustab nende elu see, mis nendega juhtub: kuid nende inimeste siseelu kellest kõnelen, valgustab üksi kõike, mis nendega juhtub.


Kui teile murti truudust, siis ei loe mitte truudusemurdmine vaid andestus, mida ta laskis sündida teie hinges. Ja selle andestuse enam või vähem kõrge iseloom, kus näete end paremini kui siis, kui teile oleks jäädud ustavaks.


Kui truudusemurd ei suurendanud teie hingesiirust, ei ülendanud teie usaldust ja teie armastuse ulatust, siis murti teile küll asjatult truudust ja te võite endale öelda, et pole midagi juhtunud.


Meiega ei juhtu midagi, mis poleks loomult sama kui me ise.Valetage ja valed jooksevad teie ümber kokku, armastage ja teie juhtumustekobar väriseb armastusest. Ja kui meie hing õhtuks muutub targemaks, siis muutub targemaks ka õnnetus, mille ta ise hommikul juurde hüüdis.


On õnnetusi, mida saatus ei julge teostada hinge juuresolekul, kes on võitnud teda enam kui 1 kord, ja nii katkestab tark inimestest möödudes tuhandeid kurbmänge.


Piisab harilikult juba sellest, kui mõte tõuseb üle igapäevse edevuse, ükskõiksuse või isekuse, et teda toitev inimene poleks enam nii kergesti haavatav.


Armastage ja te muutute targaks; saage targaks ja te peate armastama. Pole maailmas inimest, kes ei parandaks midagi oma hinges sealt peale kui armastab teist inimest, isegi siis kui on tegemist vaid argipäevase armastusega. Ja need, kes ei lakka armastamast, armastavad püsivalt vaid seepärast, et nad ei lakka muutumast paremaks.


Tark on see, kelles mõni pettumus või äraand laskub hinge vaid selleks, et tarkust veel enam puhastada. Tark on see, kelles kurjus ise on sunnitud toitma armastuse tuleriita.Tark on see, kes oma kannatusis on harjunud nägema vaid valgust, mida need laotavad tema südames, ja kes ei vaata kunagi varju, mida need heidavad neile, kes teda on sünnitanud.


Hing on õnnelik vaid siis, kui ta saab armastada endas midagi puhast.


Tõeliselt kannatab ka tark. Ta kannatab rohkem, sest et mida vähem ollakse üksi, seda enam kannatatakse, ja et mida rohkem inimene on tark, seda vähem talle tundub, et ta on üksi.


Me oleme valu vastu kõige tundlikum oma kõige suurema õnne hetkel.


Kui mul pole enam lubatud armastada neid, keda armastasin üle kõige, siis kahtlemata selleks, et õpiksin armastama neid, keda ma veel ei armastanud.


Parem on lohutada end tühjade sõnadega kui üldse mitte lohutada. Ja kui peakski möönma, et see kõik on vaid illusioon, siis on samal ajal õiglane möönda, et illusioon on ainus hüve, mida hing võiks omada, ja missuguse teise illusiooni nimel julgeksime võtta endale õiguse põlata illusioone?


Oluline pole mitte vältida kannatust, sest et ta jääb alati möödapääsmatuks.Oluline on teha valikut selles, mida kannatus meile toob.


Tean, et olen õnnelikum kui olin eile. Sest tean lõpuks, et ma ei vaja enam õnne selleks, et vabastada oma hinge, tuua rahu oma mõtteisse ja valgustada oma südant.


Pole midagi nii sulnist, kui rõõmu tagasitulek, mis järgneb rõõmust loobumisele. Pole midagi nii elavat, sügavat, veetlevat kui pettunu lootusehurm.


Nõrgad hinged kaotavad end teistes, sellal kui tugevad leiavad end seal uuesti. Selles ongi suur vahe.


Hingede läbikäimises pole helded mitte need, kes arvavad alati andvat.Tugev hing võtab lakkamatult, isegi kõige vaesemailt, nõrk hing aga annab alati, isegi kõige rikkamaile.


Kõik kaunis, mida näeme endi ümber, on juba kaunis meie südames. Kõike, mida leiame jumaldamisväärset ja suurt iseendas, seda leiame samal ajal ka teistes.


Kui kadeduse nool meid veel veristab, siis tähendab see, et oleksime võinud lennutada samu nooli, ja kui mõni äraand kisub meist pisaraid, siis tõendab see, et äraandmise võime meis veel elab.


See, mis kõigutab nõrku, kinnitab tugevaid. Ülekohtune tegu avab ohvrile pärani sama ukse, mille timukas suleb oma hinge ees, ja kannatav inimene hingab siis juba puhtamat õhku kui see, kes paneb kannatama. Kannatusi sünnitav inimene kustutab endas rohkem õnne kui suudab kustutada selles, keda ta lõhestab.


Ainult üks asi on maailmas täiesti põlastatav ja see on põlgus ise.


Üht hinge võime tunda vaid selle kõrguseni, milleni tunneme iseenda oma.

Mitte seda, mida nähakse, pole tarvis selleks suurendada, et seda armastada.Tarvis on valgustada seda, mida me veel ei armasta, tõstes leegi nii kõrgele, kuni ta ulatub armastuse.

tasemele.


Tark võib teha veel paljusid asju, mida teeb mittetark, kuid viimase kired vajutavad teda sügavamale vaistude pimedusse, sellal kui targa omad tõstavad ta teadvuses alati lõpuks valgusse mõne ununenud nurgakese.


Puhkevat õit tuleb otsida äikesele järgnenud vaikuses, mitte enne.


Peab olema sügavalt armastanud, et teada, kuidas tuleks armastada siis, kui ei armastata enam.


Õnnelik olla tähendab harjutada end nägema lugematute ja nimetute tundide varjatud naeratust ja salapäraseid ehteid, ja need ehted peituvad vaid meis endis.


Meie hinges on mõningaid nii sügavaid peidukohti, et ainult armastus julgeb laskuda mööda nende astmeid, ja ainult armastus toob sealt päevavalgele ootamatuid varasid, mille sära me märkame vaid sel lühikesel hetkel, kus meie käed avanevad, et ulatada neid armastatud kätele.


Meil on teatavaid võimalusi leida oma ideaali väljaspool ennast vaid pärast seda, kui oleme kehastanud teda niipalju kui võimalik iseendas.