Iisrael

Kui vaadata praegust Lähis-Ida kaarti, siis selgub, et poole Eesti
suurune ja 6,5 miljoni elanikuga Iisrael on täielikult ümbritsetud 22
Araabia riigiga. Araabiamaad võtavad enda alla 640 korda niipalju maad,
kui seda on Iisraeli käes.

Paljud viitavad Iisraeli territooriumile kui „Palestiinale“. Selle
termini võtsid kasutusele 2000 aastat tagasi roomlased, kes ristisid maa
seal elanud vilistide järgi, keda praeguseks enam pole. See, et osa
propagandast kujutab piirkonna araablasi vilistide järeltulijana, ei tee
seda aga tõeks.

Kui vaadata Iisraeli ja Jordaania territooriumi, siis just see ala on
see, mida roomlased nimetasid „Palestiinaks“ ning mis kandis seda nime
kuni 1948. aastani. Maa-ala Jordani jõest ida poole on samuti osa
„Palestiinast“ ning on Palestiina araablaste riik.

Iisraeli ajaloo alguseks võib lugeda 17. sajandit enne meie aega, kui
esiisad – Abraham, Iisak ja Jaakob hakkasid asustama Iisraeli maad. Kuid
kohe pidid nad lahkuma, sest näljahäda ajas nad mujale – Egiptusesse.
13. sajandil enne meie aega lahkusid juudid Egiptusest Moosese
juhtimisel, veetes 40 aastat kõrbes ja naastes seejärel Iisraeli alale.

1000 aastat enne Jeesuse sündi sai Taaveti kuningriigi pealinnaks
Jeruusalemm, mis on tänapäevase Iisraeli pealinn tänaseni. 960. aastal
enne Kristust ehitas kuningas Saalomon Jeruusalemma esimese templi.

930. aastal jagunes kuningriik kaheks – Juudeaks ja Iisraeliks ning 722.
aastal enne meie aega vallutasid assüürlased Iisraeli, saates inimesed
maalt välja. 586. aastal vallutas Babüloonia Juudea, hävitas
Jeruusalemma ning saatis juudid Babülooniasse.

538. aastal hakkasid juudid naasma oma kodumaale, kuid juba 332. aastal
vallutas maa Aleksander Suur. 63. aastal enne Kristust vallutasid aga
roomlased Jeruusalemma ja algas roomlaste ajajärk.

22. kuni 33. aastani meie aja järgi oli roomlaste võimu ajal Naatsareti
Jeesuse valitsusaeg. 66. aastal toimus ülestõus roomlaste vastu ning
Jeruusalemm hävines taas. 614. aastal aga vallutas territooriumi
Pärsia.

1517.-1917. aastani kontrollis enamikku araabiamaadest Türgi Ottomani
impeerium. I maailmasõja ajal toetas Türgi Saksamaad ja kuna viimane
kaotas sõja, kaotas ka Türgi. 1916. aastal andsid sõja võitnud liitlased
Ottomani impeeriumi lõunaosa Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa valdusse
ning piirkond jagati kaheks – Liibanoni ja Süüria ala sai Prantsusmaa
ning Iisraeli, Jordaania ja Läänekalda ala Ühendkuningriik.

Kuid juba 1897. aastal toimus Šveitsis Baselis esimene sionistide
kongress, kus Theodor Herzl teatas, et 50. aasta jooksul sünnib juutide
oma riik. Umbes 50 aastat pärast riik ka sündis.

Kuna mitte keegi polnud UK mandaadi alusele maa-alale loonud oma
kodumaad peale juutide, kes tegid seda 2000 aastat enne seda, vaatasid
britid soosivalt juudiriigi loomisele kogu piirkonda. Juutide massiline
immigratsioon Palestiinasse algas juba 1880. aastal ja nende pingutused
elustada maad meelitas ligi pea samas suurusjärgus araablaste
immigratsiooni.

1923. aastal jagasid britid Palestiina kaheks administratiivpiirkonnaks
– juutidele anti Jordani jõest läände jääv osa ning araablastele ida
poole jääv osa. Selle partitsioneerimisega said araablased endale 75
protsenti Palestiina alast, kuhu loodi Transjordaania riik. Allesjäänud
veerand Palestiinast pidi saama juutide kodumaaks.

See väike osa araablastest, kes jäid Jordani jõest läände, aga polnud
rahul maa jagamisega ning alustasid seal elavate juutide ründamist.
Õudseimad veresaunad olid 1929. aastal ja 1936.-1939. aastatel. Kuigi
britid püüdsid alguses korda luua, leidsid nad varsti, et see on
võimatu.

Palestiina juudid moodustasid Palestiina araablaste vastu organiseeritud
kaitseorgani Chagana, mis on praeguste Iisraeli kaitsejõudude eelkäija.
Samuti moodustus põrandaalune organisatsioon Irgun, mida juhtis hilisem
Iisraeli peaminister Menachem Begin.

1947. aastal sai brittidel verevalamisest oma mandaadi aluses piirkonnas
villand ning asi anti 1945. aastal Rahvasteliidu baasil loodud ÜRO-le
lahendada. 1947. aasta ÜRO partitsioneerimisresolutsiooni järgi pidi
moodustatama allesjäänud 25 protsendile Palestiina alast juudiriik ning
teine Palestiina araablaste riik (Transjordaania oli esimene). Jagamine
pidi toimuma vastavalt rahvaarvudele. Juudid nõustusid resolutsiooniga,
araablased aga lükkasid selle tagasi.

14. mail 1948. kuulutasid juudid oma territooriumil välja Iisraeli
Riigi. Järgmisel päeval ründasid vastloodud riiki seitse Araabia naabrit
– Egiptus, Jordaania, Süüria, Liibanon, Saudi Araabia, Iraak ja
Jeemen.

Iisraeli rünnanud araabiamaad kutsusid Iisraeli alal elavaid araablasi
üles lahkuma, kuid neile lubati, et nad võivad pärast tagasi tulla ning
iisraellaste elamised endale saada. 68 protsenti araablastest, kes 1948.
aastal Iisraelist lahkusid (300 000 kuni 400 000 inimest), ei näinud
kunagi ühtegi Iisraeli sõdurit, vaid nad sunniti lahkuma ründavate
Araabia riikide poolt. Ülejäänud 32 protsenti lahkusid ise või olid nad
sunnitud sõja tõttu kodudest ära minema.

Kui sõda 19 kuuga läbi sai, anti Iisraeli alale jäänud araablastele
Iisraeli kodakondsus ning neid ja nende järeltulijaid tuntakse Iisraeli
araablastena. Lahkunud olid aga esimene „palestiinlastest põgenike“
laine.

1949. aastal lõppenud Iseseisvussõja järel oli Iisraeli riik veidi
suurem kui 1947. aasta ÜRO plaan ette nägi. See ala, millest pidi saama
teine Palestiina araablaste riik, oli okupeeritud. Gaza maakitsus oli
Egiptuse oma ning Juudea ja Samaaria ehk tänapäevane Läänekallas
Transjordaania oma. Transjordaaniale jäi ka enamik Jeruusalemmast,
sealhulgas terve vanalinn (ja Nutumüür).

1950. aastal annekteeris Transjordaania Läänekalda ametlikult ning
kõigile seal elavatele araablastele anti kodakondsus. Kuna
Transjordaania oli Jordani jõe mõlemal kaldal, pandi riigile nimeks
Jordaania. Nii said araablased kokku 85 protsenti kunagisest Briti
mandaadi alusest Palestiinast.

1949.-1967. aastani, kui Juudea-Samaaria ning Gaza olid okupeeritud
araablaste poolt, ei püütud kordagi saavutada neil aladel iseseisvat
riiki. Praegune palestiinlaste liider Yasser Arafat ning tema 1964.
aastal loodud Palestiina Vabastusorganisatsioon asusid seda taotlema
alles siis, kui pärast Kuuepäevast sõda 1967. aastal oli Läänekallas ja
Gaza Iisraeli valdusse läinud. Kui vabastusorganisatsioon loodi 1964.
aastal ning palestiinlaste soovitud ala läks Iisraeli kätte kolm aastat
hiljem, miks Arafat ei taotlenud Jordaania kuningalt Husseinilt
vahepealsel ajal iseseisvust?

1967. aasta mais mobiliseerisid Egiptus, Jordaania ja Süüria oma armeed
Iisraeli piiri äärde, et massiivse invasiooniga Iisrael hävitada.
Iisrael aga korraldas ennetava rünnaku Egiptuse pihta, hävitades selle
õhuväe. Kuna Jordaania sellest ei teadnud, alustati Läänekaldalt
Iisraeli ründamist, Süüria väed valmistusid Iisraeli ründama Golani
kõrgustikult.

1949.-1967. aastani oli Gaza Egiptuse oma, Golani kõrgustik Süüria oma
ja Läänekallas Jordaania valduses. Pärast Kuuepäevast sõda aga jäid need
Iisraelile, lisaks sai Iisrael ka Egiptuse Siinai kõrbe. Juutidele oli
see olulisim seepärast, et nende 3000 aastat vana pealinn Jeruusalemm
saadi tagasi ning juudid said taas hakata käima Nutumüüri ääres
palvetamas.

Läänekaldal ja Gazas elas toona 850 000 araablast, kes pärast
Kuuepäevast sõda hakkasid end nimetama põgenikeks ning neist sai
põgenike teine laine.

Läänekalda ja Gaza araablased olid valmis pärast 1967. aastat lahkuma,
kuid toonane Iisraeli armeekindral Moshe Dayan palus neil jääda. Dayani
plaan oli inimesi harida, pakkuda neile töökohti , arstiabi ja muud.

1982. aastal sõlmisid Iisrael ja Egiptus rahulepingu ning Iisrael andis
Siinai kõrbe Egiptusele tagasi. Süürialt saadud Golani kõrgustik on
endiselt Iisraeli valduses, nagu ka Läänekallas ja Gaza.

20. sajandi lõpuosa märksõnad Lähis-Idas on kindlasti kaks intifadat ehk
rahvaülestõusu, millest üks kestis 1987.-1993. aastani ning teine algas
2000. aastal ja kestab senini.

Esimene intifada algas 1987. aasta lõpul, kui Iisraeli sõdurid olid
varitsenud ja tapnud Gazas seitse meest, kes olid usutavasti Islami
džihaadi liikmed. Pärast seda intsidenti 1. oktoobril toimus veel üks
intsident, kui asunik tulistas palestiinlasest tüdrukut selga. Sellest
tingitud rahvarahutustes territooriumitel kasvas välja ülestõus.

See ülestõus kestis 1991. aastani, kui Iisraelil õnnestus see maha
suruda. Ametlik lõpp esimesele intifadale saabus 1993. aastal Oslo
kokkuleppe alusel. Nendeks kokkulepeteks olid mitmed lepped Iisraeli
valitsuse ning Palestiina Vabastusorganisatsiooni vahel, näiteks lepiti
kokku Iisraeli vägede lahkumises Gazast ja Läänekaldalt ning Palestiina
Omavalitsuse loomises. Lepete järgi pidid palestiinlased valitsema oma
maad ise vähemalt viis aastat, mille järel pidi sündima lõplik rahulepe
ja palestiinlaste staatus.

Kaks osapoolt sõlmisid ka vastastikuse tunnustamise leppe – Iisraeli
valitsus (4. novembril 1995 mõrvatud) peaminister Yitzhak Rabini isikus
tunnustab Palestiina Vabastusorganisatsiooni palestiinlaste esindajana
ning viimane Yasser Arafati isikus tunnustab Iisraeli õigust
olemasolule.

2000. aastal kutsus USA toonane president Bill Clinton Arafati ning
Iisraeli toonase peaministri Ehud Baraki Camp Davidisse, et saavutada
lõplik lahendus konfliktile. Seda lahendust siiski ei sündinud ja 2000.
aastal alanud teine (al-Aqsa) intifada purustas ka selle, mille Oslo
kokkulepped olid saavutanud.

28. septembril 2000 külastas toonane opositsiooniliider ja praegune
peaminister Ariel Sharon koos teda julgestavate sõduritega Jeruusalemmas
moslemite pühapaika al-Aqsa mošeed. Seal tekkis võitlus al-Aqsat
kaitsvate araablaste ja Sharoni julgeolekumeeskonna vahel ning sellega
algas teine intifada, mis levis kahe päevaga üle kogu palestiinlaste
alade ning ka Iisraeli.

Nii on kirjeldanud palestiinlased ise teise intifada tekkepõhjust. Samas
on nad ise hiljem oma avaldusi muutnud, väites hoopis, et
vägivallalaine tekitas „Iisraeli okupatsioon Läänekaldal ja Gazas“. Ka
USA ning Euroopa liidrite koostatud raport ei toeta väidet, nagu oleks
Sharon olnud teise intifada tekkepõhjuseks.

1993. aasta Oslo kokkulepped muutusid põrmuks, kui intifadaga võitlevad
Iisraeli väed võtsid tagasi kontrolli Läänekalda ja Gaza üle. 2001.
aastast alustasid terrorirühmitused nagu Hamas, Islami džihaad ja
al-Aqsa märtribrigaad enesetapurünnakuid Iisraelis, enesetapjate
eesmärgiks oli endaga teise ilma kaasa võtta nii palju iisraellasi kui
võimalik.

See tõi kaasa Iisraeli armee vasturünnakud ja terroriliidrite sihitud
hukkamised.

12. märtsil 2002 võttis ÜRO julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni, kus
kutsus üles looma Palestiina riiki, mis eksisteeriks Iisraeliga
külg-külje kõrval rahus ja julgeolekus. Loodi rahukvartett – USA,
Euroopa Liit, Venemaa ja ÜRO, kelle eesmärk oli edendada USA presidendi
George Walker Bushi ideed lähema kolme aastaga luua Läänekaldale ja
Gazasse Palestiina riik.